Sinodaalsusest¶
Kirik on sinodaalne¶
Katoliku Kirik on korraldatud viisil (modus vivendi et operando), mis ei ole demokraatlik, monarhistlik ega anarhistlik. Parim sõna selle mudeli nimetamiseks tundub olevat „sinodaalne“. Kirik ise alles hakkab seda terminit avastama.
“Sinodaalsus on Kiriku olemise viis tänapäeval vastavalt Jumala tahtele, milles põimuvad äratundmine ja koos Püha Vaimu hääle kuulamine.“ – Paavst Franciscus
Uudissõna¶
Mida tähendab „Kirik on sinodaalne“? Ma tean, et sinod on mingisugune Kiriku kogu, kus kõrged kirikuametnikud otsustavad kõrgeid küsimusi. Aga ärge öelge mulle, et Kirik elab üksnes piiskoppide kogunemistel!
Mida tähendab „sinodaalsus“?
Sõna “sinodaalne” tuleb kreekakeelsetest sõnadest συν (koos) ja ὁδός (teekond). Nii et sellel on samad juured, mis sõnal “sinod”. Ent tegelikult on see nende ühiste „vanemate“ eraldi sugulane, uudissõna. See ilmus Katoliku Kirikusse alles hiljuti.
Miks see sõna ilmus ja mida see tähendab?
Millalgi aastatuhandevahetuse paiku hakkasid inimesed küsima: kuidas Kirik toimib? Ilmselgelt ei ole Kiriku korraldusmudel (modus vivendi et operando) ei demokraatlik ega monarhistlik.
Üha tungivamalt nõutakse sellele küsimusele ammendavat vastust. Mitte üksnes sellepärast, et tuliste sisevaidluste tõttu on vaja selgeid vastuseid teatud usuküsimustele. Mitte üksnes sellepärast, et avalikkus nõuab seletusi juhtimisregulatsioonide kohta ja soovitab neid regulatsioone kohandada. On veel üks, veelgi olulisem põhjus: inimkond tervikuna näeb vaeva täpselt samasuguste katsumustega nagu Kirik. Kirikul on muidugi teadmised ja oskused, kuidas koos elada, ning need teadmised ja oskused võivad ka riigiametitele ja valitsustele kasuks tulla.
Kirik ise hakkas alles üsna hiljuti avastama, et tema korraldusmudelis on midagi erilist ja et see väärib eraldi nimetust. Sõna „sinodaalsus“ tekkiski selle mudeli nimetusena.
“See, mida Issand meilt palub, on juba mõnes mõttes olemas sõnas „sinod“. Koos teel olemine – ilmikud, karjased, Rooma piiskop – on mõiste, mida on lihtne sõnadesse panna, aga mitte nii lihtne ellu viia.” – Paavst Franciscus
Nii et me võime defineerida sinodaalsuse kui „meie koos elamise viisi“. See on kena, aga muidugi on meil vaja seda üksikasjalikumalt seletada.
Kirik on sinodaalsuse seletamisel juba mõndagi ära teinud. Vatikan on avaldanud hulga dokumente. Vaata alajaotust „Lugemist“ meie veebilehel. Paavst Franciscus kasutas seda oma kõnes 20151017. Esimene selgitav dokument on Synodality in the life and mission of the Church (Sinodaalsus Kiriku elus ja missioonis), ITC eestvedamisel tehtud uuring, mis avaldati 2018. aasta märtsis.
2019. aastal alustasid Saksa katoliiklased riiklikku projekti nimega „Sinodaalne tee“. 2021. aastal olid mõned neist pettunud, kui paavst Franciscus palus neil „rahulikumalt tegutseda, need küsimused ei piirdu ainult Saksamaaga, neid arutelusid peab juhtima Vatikan“. Võib öelda, et sinodaalsus on geniaalne vastus „Sinodaalsele teele“ ja selle jätk.
Hoiakud sinodi protsessis¶
(Allikas: Vademecum, 2.3)
Paavst Franciscus on mitmel korral jaganud oma ettekujutust sellest, kuidas sinodaalsuse elluviimine konkreetselt välja näeb. Järgnevalt toome välja konkreetsed hoiakud, mis võimaldavad meil sinodi protsessis osaledes tõeliselt kuulata ja dialoogi pidada.
Sinodaalne olemine nõuab jagamise aega: me oleme kutsutud kõnelema eheda julguse ja aususega (parrhesia) vabaduses, tões ja armastuses. Dialoogi kaudu saab igaüks mõistmises kasvada.
Alandlikkus kuulamises peab vastama julgusele kõnelemisel: igaühel on õigus olla ära kuulatud, nii nagu igaühel on ka õigus kõneleda. Sinodi dialoog tugineb julgusele nii kõnelemisel kui ka kuulamisel. Tegemist ei ole debati pidamisega, et teisi veenda. See tähendab pigem võtta vastu see, mis teised räägivad, ja näha selles viisi, kuidas Püha Vaim võib kõneleda kõigi hüvanguks. (1 Kr 12,7)
Dialoog juhib meid uudsusesse: peame olema valmis teistelt kuuldu põhjal oma arvamusi muutma.
Avatus pöördumisele ja muutusele: tihtipeale võime olla tõrksad selle suhtes, mida Püha Vaim püüab meid innustada ette võtma. Me oleme kutsutud jätma kõrvale enesega rahulolu ja mugavuse hoiakud, mille tõttu teeme otsuseid puhtalt selle põhjal, kuidas asju minevikus tehtud on.
Sinodid on kiriku jaoks äratundmise harjutamine: äratundmine põhineb veendumusel, et Jumal tegutseb maailmas ja me oleme kutsutud kuulama, mida Vaim meile räägib.
Me oleme märgid kirikust, kes kuulab ja on teel: kuulates järgib kirik Jumala enda eeskuju, kes kuulab oma rahva hüüdu. Sinodi protsess pakub meile võimaluse end avada, et kuulata ehedalt, tuginemata valmis vastustele või juba ette väljakujundatud otsustustele.
Loobuda eelarvamustest ja stereotüüpidest: meie nõrkused ja patusus võivad meid rusuda. Esimene samm kuulamise suunas on vabastada oma meel ja süda eelarvamustest ja stereotüüpidest, mis viivad meil valele teele, teadmatuse ja lõhestuse poole.
Ületada võimusuhteid rõhutav valitsemisvorm: Kirik on Kristuse Ihu, milles on erinevad vaimuannid ja milles igal liikmel on täita ainulaadne roll. Me kõik oleme üksteisest sõltuvad ja meil kõigil on Jumala püha rahva hulgas võrdne väärikus. Kristuse eeskuju näitab meile, et tõeline võim on teenimises. Sinodaalsus kutsub karjaseid üles kuulama tähelepanelikult nende hoolde usaldatud karja ja samamoodi kutsub see ka ilmikuid vabalt ja ausalt oma arvamusi välja ütlema. Kõik kuulavad kõiki teisi armastusega, osaduse ja meie ühise missiooni vaimus. Nii avaldub Püha Vaimu vägi mitmel moel kogu Jumala rahvas ja selle kaudu.
Loobuda üksnes iseendale toetumisest: me kõik oleme ühes paadis. Koos moodustame Kristuse Ihu. Kui loobume üksnes iseendale toetumise pettekujutelmast, suudame üksteiselt õppida, koos teel olla ja üksteist teenida. Saame ehitada sildu müüride vahele, mis meid mõnikord eraldada ähvardavad – vanus, sugu, rikkus, võimekus, haridus jms.
Ideoloogiate ületamine: peame vältima ohtu, et tähtsustame ideid rohkem kui reaalset usuelu, mida inimesed konkreetselt elavad.
Ärgitada lootust: tehes seda, mis on õige ja tõeline, ei püüta tähelepanu saada ega esiplaanil olla, vaid pigem on eesmärgiks ustavus Jumalale ja Tema rahva teenimine.
Sinodid on aeg, mil unistada ja „veeta aega tulevikuga“: meid ärgitatakse looma kohalik protsess, mis inimesi innustab, kus kedagi ei jäeta ilma võimalusest luua tulevikunägemus, mis on tulvil evangeeliumi rõõmu. Alljärgnevad lähenemisviisid on osalejatele abiks.
Lähenemisviisid sinodi protsessis¶
(Allikas: Vademecum, 2.3)
Järgmised lähenemisviisid aitavad osalejatel luua kohaliku protsessi, mis inimesi innustab, kus kedagi ei jäeta ilma võimalusest luua tulevikunägemus, mis on tulvil evangeeliumi rõõmu:
Uuenduslik vaateviis: mõelda välja uusi lähenemisviise, loovalt ja isegi hulljulgelt.
Kaasavus: osalemist soodustav ja koos vastutav kirik, mis suudab väärtustada oma rikkalikku mitmekesisust ja kaasab need, kelle me tihtipeale unustame või kõrvale jätame.
Avatud meel: vältigem ideoloogilisi silte ja kasutagem kõiki meetodeid, mis on tulemusi toonud.
Iga inimese kuulamine: üksteiselt õppides saame paremini mõtiskleda imelise mitmetahulise reaalsuse üle, millena Kristuse kirik on mõeldud.
„Koos teel olemise“ mõistmine: käia teed, mida Jumal kutsub kirikut kolmandaks aastatuhandeks ette võtma.
Koosvastutava kiriku mõistest aru saamine: väärtustada ja kaasata Kristuse Ihu iga liikme ainulaadset rolli ja kutsumust, et uuendada ja ehitada üles kogu kirikut.
Oikumeenilise ja religioonidevahelise dialoogi kaudu väljapoole suundumine: unistada koos ja rännata üksteise kõrval läbi kogu inimkogukonna.
Varjatud ohud sinodi protsessis¶
(Allikas: Vademecum, 2.4)
Nii nagu igal teekonnal, peame olema teadlikud võimalikest komistuskohtadest, mis võivad sellel sinodi ajal meie edasiminekut takistada. Järgnevalt toome välja mitu komistuskohta, mida tuleb vältida, et sinodi protsessi indu ja tulemuslikkust soodustada.
Kiusatus tahta juhtida iseennast, selle asemel, et olla Jumala poolt juhitud. Sinodaalsus ei ole ettevõtte strateegiaharjutus. Pigem on see vaimulik protsess, mida juhib Püha Vaim. Meil võib tekkida kiusatus unustada, et oleme palverändurid ja teenijad teel, mille Jumal meile ette näitab. Meie alandlikud püüded korraldada ja kooskõlastada on Jumala teenistuses, kes meid teekonnal juhatab. Me oleme savi Jumala käes, kes meid vormib (Js 64,7).
Kiusatus keskenduda iseendile ja oma hetkemuredele. Sinodi protsess on võimalus avaneda, enda ümber ringi vaadata, näha asju teistest vaatenurkadest ja minna misjonärina välja äärealadele. See nõuab, et mõtleksime pikaajalises plaanis. See tähendab ka avardada oma vaatevälja, et hoomata kogu kirikut, ja küsida küsimusi nagu: milline on Jumala plaan kiriku jaoks siin ja praegu? Kuidas saame Jumala unistust kiriku jaoks kohalikul tasandil ellu viia?
Kiusatus näha üksnes „probleeme“. Meie maailm ja meie kirik seisavad silmitsi paljude katsumuste, raskuste ja muredega. Ent probleemidele keskendumine muudab meid ainult jõuetuks, heitunuks ja küüniliseks. Kui üksnes pimedusele keskendume, võime valguse silmist kaotada. Selle asemel, et keskenduda üksnes murekohtadele, märgakem, kus Püha Vaim elu loob, ja nähkem, kuidas saame lasta Jumalal täielikumalt tegutseda.
Kiusatus keskenduda üksnes struktuuridele. Sinodi protsess kutsub loomulikult üles kiriku erinevatel tasanditel struktuure uuendama, et tuua sügavamat osadust, täielikumat osalemist ja viljakamat missiooni. Samal ajal ei peaks sinodaalsuse kogemus keskenduma esmajoones struktuuridele, vaid koos kulgemise kogemusele, et tunda ära, millist teed mööda Püha Vaimu juhatusel edasi minna. Pöördumine ja struktuuride uuenemine saab teoks üksnes Kristuse Ihu kõigi liikmete kestva pöördumise ja uuenemise kaudu.
Kiusatus mitte vaadata kaugemale kiriku nähtavatest piiridest. Oma elus evangeeliumit väljendades toimivad ilmikud juuretisena maailmas, milles nad elavad ja töötavad. Sinodi protsess on aeg pidada dialoogi inimestega erinevatest valdkondadest: majandus ja teadus, poliitika ja kultuur, kunstid ja sport, meedia ja ühiskondlikud algatused. See on aeg mõtiskleda ökoloogia ja rahu, eluküsimuste ja rände üle. Et täita oma missiooni maailmas, peame hoidma silme ees suuremat pilti. See on ka võimalus süvendada oikumeenilist teekonda teiste kristlike konfessioonidega ja süvendada üksteisemõistmist teiste usutraditsioonidega.
Kiusatus kalduda kõrvale sinodi protsessi eesmärkide kesksest mõttest. Sinodi teekonnal kulgedes peame olema hoolikad, et meie laia teemaderingiga arutelude juures jääks sinodi protsessi eesmärgiks ikkagi ära tunda, kuidas Jumal meid koos edasi astuma kutsub. Keegi ei lahenda sinodi protsessis kõiki meie muresid ja probleeme. Sinodaalsus on hoiak ja lähenemisviis, kuidas liikuda edasi koos vastutades, olles avatud aegamisi ühiselt Jumala ande vastu võtma.
Konflikti ja lõhestamise kiusatus. „Et kõik oleksid üks“ (Jh 17,21). See on Jeesuse tulihingeline palve Isa poole, et paluda ühtsust oma jüngrite seas. Püha Vaim juhatab meid sügavamasse osadusse Jumala ja üksteisega. Lõhestamise seemned ei kanna vilja. On asjatu püüda survet avaldades oma ideid tervele kogudusele peale suruda või halvustada neid, kes teisiti tunnevad.
Kiusatus käsitada sinodit omamoodi parlamendina. Selle puhul peetakse sinodit poliitiliseks võitluseks, kus üks pool peab teise ära võitma, et valitseda. Teistele vastu seista või õhutada lõhestavaid konflikte, mis ohustavad kiriku ühtsust ja osadust, on vastuolus sinodi vaimuga.
Kiusatus kuulata üksnes neid, kes on juba kiriku tegevustesse kaasatud. Sellise lähenemisviisi puhul võib korraldamine olla lihtsam, aga selle juures jäetakse märkimisväärne osa Jumala rahvast tegelikult kõrvale.